Milliste tunnete ja mõtetega ennevanasti paari mindi ja pulmi peeti, seda tänapäeva inimene ei tea. Vanade kosja- ja pulmakommete elustamine on pigem tänapäeva inimeste arusaam asjast. Ka tänapäeval tuntakse pruudiröövi ja kosjaskäiku, aga vaevalt neil kommetel endistel aegadel päris sama tähendus oli. Peigmehe põhimure oli, kuidas pruudilt “jah” sõna kätte saada ning tüdrukute suurim soov, et keegi tuleks kosja ja naiseks võtaks. Vanatüdrukuks jäämine oli varasematel aegadel suur häbi. Tänapäeval ilmselt mitte, aga küllap elab nüüdki naiste sügavamas alateadvuses soov mehele minna ja lapsi saada.

Muistsel ajal tõmmati vastsündinud tüdruk (kas enne esimest mähkimist, pärast esimest pesemist või enne ristimist) kolm korda läbi meesterahva püksisääre, et ta kindlasti neiuks saades mehele saaks. Tüdruku esimesse pesemisvette visati kas hõberaha või hõbesõlg. Vanad eestlased tähistasid ka täiskasvanuks saamist, aga need kombed asendusid hiljem kirikliku leeriga. Vanasti ei peetud sobilikuks täiskasvanud poisil ja tüdrukul päise päeva ajal küla vahel juttu ajada või koos jalutada. Aga poistel oli luba öösel tüdruku juures aidas ehal käia ja meheleminekuealistel tüdrukutel oli luba poisse vastu võtta. Tüdrukud teadsid poisse oodata ja pesid end sel päeval hoolega ning panid puhtad riided selga. Kevadel toodi isegi kased aita ehalkäimise puhuks. Mis seal täpselt juhtus ja kas asi piirdus vaid sängiserval istumise ning jutupuhumisega, kes seda täpselt öelda oskas? Asjaosalised ise ju enamasti vaikisid. Võib-olla piirduti kaisushoidmisega, võib-olla mindi veelgi kaugemale? Küllap need enamasti karsked kohtumised olid, sest enne abielu saadud laps oli ennevanasti suur häbi.

Maagiline õhtu rituaalseteks toiminguteks oli neljapäeva õhtu. Sügisene ja talvine neljapäevaõhtu oli kosilaste ootamiseks sobivaim aeg. Vallalised tüdrukud käisid uksel kuulamas, ega kosjakelli juba kuulda pole? Kui kuskil peres mitu vallalist leeriskäinud tüdrukut oli, siis peeti seda halvaks endeks, et keegi kosja ei kipugi. Ka peeti halvaks endeks seda, kui mehele sai kõige enne noorim tütardest.

Vanasti olnud kombeks ka nn. “hullude tüdrukute” (liigjulged tüdrukud) “tupelkäik”. Mehelesoovijad tüdrukud käisid kiriku juures ise peigmeest otsimas, vööl tühi noatupp või kaunistatud kott. Tüdrukud käisid poisterivi eest lauldes läbi ja poiss võis meeldiva tüdruku tühja pussituppe oma pussi panna, kui ta teda oma naiseks soovis. Kui poiss tüdrukule ei meeldinud, võis ta pussi ka maha visata ja mitte vastu võtta. “Tupel” käia tohtis tüdruk vaid kolm korda aastas ja kolm püha järjest. 19. sajandil keelas kirik selle kombe ära.

Eesti Rahvaluule Arhiivis on selline maagiline viis mehelesaamiseks, et mehelesoovija tüdruk püüdis meelepärasele poisile mingi joogiga oma higi või kuupuhastust sisse joota. Siis hakanud poiss tüdrukule ise järele jooksma. Aga nagu iga kahtlase nõidusega, kestnud ka selle mõju vaid laulatuseni, pärast olnud suur oht, et armastus vihkamiseks võis muutuda.

Üks vana komme olevat olnud selline, et kui tahtsid millestki väga lahti saada, oli vaja seda oma palja taguotsaga puudutada. Rahvajutu järgi pannud ühe talu perenaine nii kõik oma tütred mehele.

Kui tüdruk oli mehele saanud, pidi ta ka emaks saama. Lastetu naine oli varematel aegadel üks väga kasutu olevus. Pulmas ei tohtinud õlut maha ajada, et noorik ei jääks lastetuks. Saarlased löönud pulmade ajal sõelaga noorikule tagumiku peale ja soovinud talle nii palju lapsi kui sõelas auke. Pulmalauas levinud nn. sülepoisi komme pidi tagama esimesena poisslapse sünni. Mõrsja sülle pandi peiupoolne kõige noorem meessugulane, kes sai kingiks sukad või kindad.

Mõnel pool veedeti esimene öö mehe ja naisena koguni lambalaudas, mis pidi tagama ühtlasi nii head laste- kui karjaõnne perele.

Vanadel eestlastel oli levinud ka selline komme, et pruutpaar pandi esimesel ööl seljad vastamisi nn. “abielukotti” (suur riidest kott). Kotisuus oli ainult väike ava hingamiseks ja paar pidi end selle sees olles abieluvoodis õigetpidi keerama. Hommikul vaadati, kas tüdruk on naiseks saanud. Kui mitte, siis pandi paar teiseks ööks veel kotti.

Levinud oli ka selline komme, et peiupoisid käisid abielusängi proovimas, hüppasid ja kargasid tavaliselt selle põhja puruks. Alles pärast voodi parandamist olevat voodi olnud abielupaarile sobilik ja laste saamiseks paras. Voodi alla pandud nuga või kirves toonud esimesena poisslapse, pesukurikas või taignarull tüdruku.

Kui noorik tahtis abielus võimu enda kätte, pidi ta pulmaööl peigmehe vanad püksid endale padja alla panema. Hommikul äratati pruutpaar suure kisa ja käraga ja pruut pidi sängi jätma kingitusi või raha. Silmapesemistseremoonia jaoks tõid pruutneitsid ja peiupoisid vee ja pruutpaar pidi vastastikku teineteisel silmi pesema. Kes pärast sama veega nägu pesi, pidi saama järgmisena mehele või naise võtma. Ühes kohas olevat “nõiutud” hundisabaga viheldud tüdrukuid, et nad mehele saaks. Palju selle saba abil tüdrukuid mehele sai 200 aasta jooksul, selle kohta pole muuseumis andmeid. Hundisabaga vihtlemise komme oli levinud just Lõuna-Eestis. Kasutati ka rebasesaba, seda ei kastetud vette, vaid löödi sellega meest ootavat tüdrukut. Sellist vihtlemist toimetasid ka tüdrukute emad. Mõnikord kasutati lihtsalt (kase)vihta. Mõnest säilinud sabast on ainult roots järel. Muuseumi kogudes on ka fallose moodi kivist sümboleid, mida olevat abieluga seotud maagias kasutatud.

Tänapäeva tüdrukutel on teistsugused vahendid kosilaste ligimeelitamiseks ja põhiliselt aitab ikka peen võlumiskunst ja usk iseendasse, aga pulmas pruudipärja kinnipüüdjal pidi see hästi õnnestuma.

---

Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.